• Start Jaan Lattiku mälestuskivi
• I etapp Sääl um kats suurt verrevat krantskaelaga pinni, nuu haukva kavvõst 200 m
• II etapp Sepal om üts väikõni kõverite jalgugõ urupini 2400 m
• III etapp Iironi pinid – Ala-Iiranil um kats, Mäe peremehel kolm tükkü 1050 m
• IV etapp Alara kotsil kats pinni, nu tulõvõ suure lõrinõgõ aia alt 250 m
• V etapp Visseri kotsil um üts igävini sala pinimait 400 m
• VI etapp Kaupmehel um üts suur üüpini, aga tuu ei putu päivä kidägi 900 m
• VII etapp Karula kerik 300 m

Tulemused:

1. Kaagjärve mõis 2006 I 22.22
2. Kaagjärve mõis 2006 II 24.25
3. Kaikakant 2006 24.27
   Andy Karjus, Jonatan Karjus, Merlin Roosileht, Uku Freiberg, Tõnis Urbanik, Kaspar Karjus, Johanna Maria Karjus
4. Lüllemäe kooli vilistlased 2006 24.29
5. Karula mõis 2006 25.59

Tasavägise võistluse kõige noorimad osavõtjad olid loomulikult meie Uku ja Ahti, kes teatepulgaks olnud meetripikkust kaikast vaevalt mööda maad jõudsid lohistada. Sedakorda koosnes Kaikakandi võistkond eranditult Metsamoori Perepargi lastest (ehk võib-olla koondise võistlev peatreener Andy pole enam laps...).

Jooksust võttis võistlejana osa ka Lüllmäe kooli vilistlane ja praegune keskkonnaminister Rein Randver ning kepikõnnist haridusministeeriumi esindajad.

Jaan Lattik (1878-1967) oli Karula vallas Mäkiste karjamõisas sündinud kirjanik, kirikuõpetaja ja poliitik. Lisaks pidas 1925-1927 Eesti Vabariigi haridusministri ja 1928-1931 välisministri ameteid. Seega kaugele jõudnud karjapoiss. Igatahes Hando Runnel on pidanud teda August Hindrey ja Oskar Lutsu kõrval üheks Eesti lastekirjanduse kolmest vaalast.

Poiss, ae poiss, kuule, poiss, kust läheb tee Karula kiriku juurde?"
Poiss kihutas südametäiega lehma kaerast välja, jäi siis äkki seisma, kuulatas natuke ja tuli aegamööda maantee poole. "Mis sa ütlit?" küsis ta ja nuuskas tagaspidi nina.
"Kust ma Karula kiriku juurde saan?"
"Kerigu manu, ka sis tuud ei tiä? Mis sa sääl äripääväl otsid? Õgas kerik kavvel ei ole. Sa läht siist õkva edesi," poiss hüppas üle kraavi teele, "sis um, näid, ääd kätt, tii veerel pedastü nuka man üts talu, sa näid küll?"
"Näen."
"Sääl um kats suurt pinni, tõni um verev, tõni um kah verev, krantskaalagõ. Null um nii, kas sul nuia um vai ei ole, tuu um ütskõik, nuu aukva kavvest, jalgsi inemese peräst niä tii pääle ei tule, ku vaist mõni obõsõga nellu kihutõs, sis juuskva vasta ja ajavõ nõnna küll, aga õgas sul obõst ei ole.
"Säält läht edesi, sis tule kurra kätt sepikoda vasta, ääd kätt um üts väikõni tarõkõni, null ei olõki pinni, sepäl um üts väikõni kõverite jalgugõ, tuu um kangõ kähri urgu üles otsma, tuu lüüd jalagõ maha. Sis, ku viil edesi läht, sis um ääd kätt lepistü, säält lõika nui, säärä paras: Ala-Iiranil um kats, mõlõmbõ musta, tõni tsipa suuremb. Mäe peremehel um kolm tükkü. Õga säält nallalt läbi päse, ku niä vaist karja man ei olõ, a ku niä kotun umma, sis piab õks nui üten olõma. Aga õgas neid pellätä ei massa, võta säärä paras kivi karmanni, nigu lähämbäle tulõvõ, nii lase kivigõ, sis um mõlõmbõ kivil takast järel, egäüts taht kivvi endale, läävä ütstõsõgõ purõlõmõ, nika oled sa Iiranist müüdägi, ja ku Alara kotsilõ saad, nu tulõvõ suure larinõgõ aia alt, nuile tõmba silmi müüda. Ku üts um saanu, sis tõni lätt. Nu umma kange aukma. Sis ku jo Visseri kotsil oled, Iiranist müüda, sääl hoia kepp kõvasti peon. Sääl um üts valge, must täht otsa iin, vereve silmä nigu soel, tu tsiga um igävini pinimait. Peremiis um tiä peräst kohtulgi ära käünü, õga tel sõnna suust vällä ei tule, aukumisegõ ei ole tel tekugi, muidu ku kargas takast ja krauht hamba külge. Tiä um saani takast mitu suurt rätti är lahknu. Ku saad, sis tõmba telle risti üle nõnaluu.
Sis ku sa säält müüda saad, sis läht viil ütest mäest üles, sis oledki kerigu kõrtsi man, säälsamal lähikesel um kerik kah.
Kaupmehel um küll üts suur üüpini, aga tuu ei putu päiva kidägi, maka poodi lävel nigu vorst, ku jalagõ tuukad, sis ürises ja lätt umma tiid ... Mis sul sääl kerigu man asja um?" küsis poiss äkki, tõmbas nina ja kergitas pükse.
"Oli vähe asja..." Ma tänasin lahke teejuhatamise eest ja hakkasin Karula kiriku poole sammuma. Tubli poiss, tore teejuht.
Kui pedastiku kohale jõudsin, kuulsin juba eemalt koerte haukumist, ma tundsin neid peaaegu häälest ära, "kaks verevät", ega nad tee peale ei tule, hauguvad muidu eemalt. Seal sepa kohal, seal peab juba rohkem ette vaatama.